Thursday, January 11, 2018

2017 ärasaatmine

Uus aasta algas meil pauguga. Tegelikult algab ja lõpeb meil iga päev pauguga. Ülevalt naabritel tundub olevat üks kümnekilone hantel, mida nad imekspandava järjepidevusega kell kuus hommikul ning kell kümme õhtul vastu põrandat loobivad. Minuti täpsusega. Kolks - ahhaaa... aeg tõusta! Kolks-kolks - magusat und... Veel õudsemini paugub meil pakane. Üleeile õhtul jalutasin peale tööd viissada meetrit Maile vastu (jalutamine on väga vale sõna, pigem meenuta Leonardot filmis The Revenant). Järgmised paar tundi oli mu vasak kõrvalest tundetu nagu Mupo brigaadiülem. Tagantjärele mõteldes lasin käest suurepärase võimaluse koduste vahenditega kõrv augustada. Tuimestus oli olemas. Trenni minnes juhtub vahel, et tabalukk ununeb maha ja väärisesemeid jääb kaitsma vaid usk inimkonda. Miks mitte kanda siis tabalukku kõrvas nagu punkar Rott Saku vallast. Oleks vaid auk, kuhu toppida...

Pidin kirjutama, kuidas me kahe tuhande seitsmeteistkümnenda aasta kaks viimast nädalavahetust mägedes hambaid plagistasime. Jõuludeks olime plaaninud minipuhkuse Jasperis. Nädalavahetus algas igati paljutõotavalt, kui kari mägilambaid meid nende endi auks püstitatud hoiatussildi kõrval tervitas, valged p#rs#d päikse käes sillerdamas. Kuna Mail oli vähemalt sada sees ning minupoolne aken kahtlaselt udune, pidasin ma lambaid ekslikult karibuudeks. Viga, mida Mai mulle siiamaani meelde tuletamast ei väsi. Olime plaaninud teha paar lühemat matka ning vaadata ära Visa Hinge esimese kuni kolmanda osa. Peaaegu poole püstitatud eesmärgist suutsime auga täita. Selle füüsiliselt mitte nii koormava poole. Meie üllatuseks selgus, et miinus 25 kraadiga matkamine kujutab endast tegelikult autost kuivkäimlasse ja tagasi kõndimist ning seejärel teatavate ihuliikmete loendamist. Eriti kui jäsemeid on katmas samad kaltsud, mis suvistel matkadelgi. See omakorda jättis meie käsutusse hulgaliselt vaba aega, mis sai kulutatud Marmoti suusabaasi külastusele, Püramiidimäe taustal liuglemisele, pragude imetlemisele (järvejääl, siinmail on väga populaarne ka buttcrack'e avalikes kohtades eksponeerida) ning hirmsa külmaga kaasneva ohjeldamatu näljatunde kustutamisele. Kuigi kraadiklaas tahtis vägisi pragunema hakata ning olime seetõttu plaanitust tubasemad, läks nädalavahetus sellegi poolest rohkem kui asja ette. Värske lumevaibaga kaetud mäed lummavad ka läbi jäätunud tuuleklaasi.










 
Vana aasta saatsime seekord ära Banffi lähedal Canmore'i linnakeses, mida mina seostan eelkõige Allar Levandi pronksise autasuga '88 aasta Calgary olümpialt. Just seal peeti kahevõistluse murdmaadistants. Seekord jagati autasude asemel küüti, sest haarasime reisile kaasa kohaliku semu Andrew ning Andrew semu Tatchuni (mul pole õrna aimugi, kuidas selle tüübi nime kirjutada, otsutasin eelpool oleva kirjapildi kasuks, teise variandina võiks välja pakkuda teatava Jaapani automargi). Nagu nädalapäevi tagasi Jasperis, pärssis meie aktiivsusastet ka seekord külmalaine. Esimesed tundetud sõrmed pudenesid Calgary bensiinijaama tankuri ette lumme. Positiivse poole pealt jagas Tatchun meiega oma kohati eriskummalisi seikasid, mis ajendasid kuulajaid pärima hulganisti vähemalt sama kummalisi küsimusi. Nagu arvata võib, jõuti teemaarendusega punkti, kust pükste märgamiseni oli üks samm. Canmore'i saabusime siiski kuivade istmete ning õõnsate kõhtudega. Tatchun juhatas meid oma meeliskohvikusse, kus näljased rändurid saaks oma vatsad ahjusooje küpsetisi täis laduda. Nagu ta enda imestuseks selgus, oli kohvik vahepealse ajaga oma supiretseptid veidi vesisemaks muutnud ja pirukadki tundusid nätskemast taignast tehtud olevat. Ühisel meelel, et kokk on haiguselehel, lahkusime lörri täis magudega, et suunduda kohalikku spordikeskusesse. Nimelt on Canmore'is väga head tingimused sisetingimustes kaljuronimise harrastamiseks (bouldering, kui ma ei eksi, hiljuti toimusid Tallinnas Ronimisministeeriumis ka tolle tulevase olümpiaala rahvusvahelised võistlused). Nagu selgus, oli tegemist nii suurepäraste tingimustega, et bouldering'i ala oli sama ülerahvastatud kui Super Alko enne jaani. See omakorda sundis spordikeskuse personali moodustama ootenimekirja alale sisenemiseks. Kuna meil puudus igasugune tahtmine antud järjekorras passida, otsustasime sõita Banffis asuvatesse kuumaveeallikatesse varbaid leotama. Meie suureks pettumuseks olid kõik ronimisjärjekorra lõustad ja muud vabatahtlikud passijad ennast meie ette istutanud. Seisime oma aja vapralt ära ning vastutasuks saime basseinis oma kahtlaselt tumedaks värvunud varbad taas rõõsaks leotada. Tatchun  improviseeris enese teadmata kokku komöödiapala jäätunud ninakolliga immigrandist, kus ta ka ise koos kolliga peaosas oli. Pärast viitteist minutit ning lugematuid sünonüüme ninakolli iseloomustamiseks sai see tükk lõpuks mokalt pühitud. Ma püüdsin märku anda, et palju lõbusam oleks see koll kerge nipsuga mõnele naabruses lamavale vaalale edasi pärandada, aga see idee sai teiste poolt maha hääletatud. Õhtupooliku veetsime oma hütis lesides.

Järgmisel hommikul pärisime hosteli vastuvõtust, milliseid matkasid võiks vaatamata praksuvale pakasele ette võtta. Soovitati Grotto kanjoni nimelist rada. Vooderdasime ennast puhvaikade ja käpikutega ära, Mai otsustas lisasoojenduseks ka prügikoti selga tõmmata, mis ajendas meid vihjama, et tegemist on matka, mitte mutantdiskoga. Nagu hiljem selgus, täitis prügikott oma rolli higibarjäärina eeskujulikult. Matk ise lookles enamuses kanjoniseinte vahel jäätunud ojal. Paar spagaati ning tunnike hiljem saabusime raja lõppu, kus viimaseks katsumuseks oli koopa vallutamine, mis seekord osutus jõukohaseks pooltele meie polaarekspeditsioonist. Neljakäpukil mäkke rühkimine tõmbas vere mõnusalt käima ning tagasitee kulges tänu paranenud tsirkulatsioonile linnutiivul. Pärastlõunaks olime kavas teine üritus ronima pääseda. Meie meelehärmiks jõudsime me spordikeskusesse viisteist minutit enne sulgemist (tegemist oli 31. detsembriga, sellest tulenes varajane sulgemine, millele meie rühma ajuhiiglased tähelepanu ei pööranud). Ronisime kõrguste asemel tagasi hütti ning veetsime õhtupooliku piljardit ning lauajalkat tagudes. Kummaski distsipliinis ei leidunud vastast Andrew'le, kes, vaatamata mu pingutustele võimalikult palju sohki teha, suutis kõige pingelisemaks kujunenud matsi tänu mu kollkipperi omaväravale enda kasuks pöörata. Selline üleolek ei istunud Maile, kes otsustas teda oma matkasokiga nüpeldada. Nuhtlemine päädis sokise silma ning minu ja Tatchuni naerukrampidega. Kui kägu kukkus kesköötunnil külmast tardununa kännu kõrvale, kooserdasime ka meie oma sängidesse, et uue aasta esimesel hommikul virguda värsketena kui vanaema kodukootud kapsasupp.















Tuesday, December 19, 2017

Kuu aega vaikust

Kuu aega pole midagi kirjutanud. Mõtlesin korra arvutisse tulla ja natuke tööd teha ning nüüd siis leidsin motivatsiooni kirjutada? Tegelikult mitte eriti, lihtsalt järjekordne kõrvalepõige töö tegemisest (mida ma teeks muidugi niisama oma vabast ajast, sest mõni asi ei anna rahu).

Oma kolm ja pool aastat tagasi olen jagelenud oma juustega. Küsinud nõu ja arvamust üle 20 juuksuri käest, kulutanud hiiglama (ja ilmselgelt liiga) suure summa erinevate juuksehooldusvahendite katsetamise peale. Läbi on proovitud kõik alates üle kümne erineva tootja shampooni ja lõpetades igasuguste õlide ja spray'dega. Ühel augustiõhtul juukseid kammides märkasin, et tukk on kuidagi lühike, aga juuksuri juures pole kordagi sellist soovi avaldanud. Lähemal uurimisel selgus kurb tõsiasi, et juustega on seis täitsa jama - peale raskesti lahtikammitavate pusade on kohati ka juuksepikkus saatuse tahtel drastiliselt muutunud (just vähenenud), niisiis panin kohe järgmisel päeval aja arsti juurde. Ühe nädala jooksul sain käidud arsti konsultatsioonis, antud vereproovid ning lisaks käidud tulemusi ja järgmisi samme arutamas. Kuna vereproovid olid korras, siis suunati mind edasi dermatoloogi juurde, mille ooteaeg oli natuke pikem, aga ilmselt siiski lühem kui Eestis (kurb tõsiasi). Novembri alguses pandi mulle diagnoos - umcombable hair syndrome, mis eesti keelde tõlgituna on siis midagi taolist: raskesti kammitavate (või pigem kammimatute??) juuste sündroom. Arst vaatas mulle peale ja väidetavalt meenus koheselt mu haiguslugu, mille mu perearst talle edastanud oli, ja nii ta mulle peale vaatas ja selle sündroomi keele otsast välja puristas. 

Siin on näidispilt internetist:


Päris selline ma vast välja ei näe, aga samas pärast pesu on olukord kohati isegi hullem. Nii ma siis asusin arsti juhendi järgi biotiini neelama ning vahetasin oma shampooni Johnson's beebishampooni vastu, mis peaks mu juustega hellem olema. Otsest ravi sellele sündroomile olemas pole. Tuleb tunnistada, et see pole esimene kord, kui mulle sarnase tulemiga diagnoos pannakse. Elu.

Nõnda ma siin neelan tablette, õlitan juukseid, soovitati lausa föönitada, sest väidetavalt on juuksestruktuur muutunud ning kui ma ei föönita, siis võtabki juus veidra kuju ning nõnda ta kuivab ja jääb. Föönitades surun vägisi juuksed selliseks nagu ma tahan, et nad hoiaks. Vähemasti näeb vähe viisakam välja.

Nädalake tagasi käisin kodu lähedal juuksuris. Mulle ei meeldi tihti juuksuris käia, sest ma ei viitsi iga kord oma lugu rääkida või siis loota, et "äkki sel korral lahkun normaalse soenguga, mis ei aja mind hüsteeriliselt naerma ega nutma". Ega ma ei jõudnudki tagumiku maha saades pikalt lobiseda, kui sain pooletunnise loengu osaliseks, ilma et juustega oleks selle aja jooksul midagi tehtud. Loetleti ette igasugu asju, mida peaksin tegema, ning väidetavalt pole sellest veidrast sündroomist haisugi. Viimaks, kui mulle ka sõna anti (tegelikkuses pidin ise vahele suruma, et ka sõna saaks), siis loetlesin ette suure osa oma ponnistustest, mille peale juuksur suurt midagi öelda ei osanud. Lisaks sain omale sellise soengu, mille kõrval kahvatub ka Anne Veski, aga erinevalt temast mina seda siiski nii hästi välja ei kanna, seega mõned nalja viluks tehtud pildid avalikkuse ette ei satu. Lõpuks lahkusin sama targalt juuksurist, ainult et soeng oli selline, et anna otsad. Juuksur veel küsis, et mis ma sellest arvan. Püüdsin vägisi nuttu ja naeru samaaegselt alla suruda. Vastasin, et midagi sellist pole mul veel kunagi varem olnud. Surmtõsiselt vastas juuksur, et täpselt nii, mitte keegi teine pole selleks suuteline. Selle peale tahtsin öelda, et seda ma usun, aga ei mäleta, kas ka midagi ütlesin. Päris õudne. Maksmiseni jõudes tahtis mulle veel 190 taalast paarisajamillist pudelit maha parseldada, sest Johnson's baby shampoo ei pidavat see õige olema. Ma ei läinud õnge.

Esialgu mõtlesin palju kirevama kirjelduse antud kogemusest anda, aga praegu mõtlen, et vist ikka ei viitsi. Kaua sa ühte lugu ikka räägid. Lihtsalt see juuksuris käik on tegelikult siiani päris üksikasjalikult meeles, ehkki püüan taolisi negatiivseid kogemusi oma mälusoppi mitte salvestada. Nagu öeldakse, et kes vana asja meelde tuletab, sel silm peast välja. Seda veel vaja.

Lisaks ostsin omale hunniku teisigi vitamiine ja mineraale, nii et hommikul ärgates neelan hunniku tablette enne kui pudru kallale asun. Kõlab päris tervislikult, aga päriselt ka - need on vaid vitamiinid ja kalamaksaõli. Trenni ka enam 5-6 päeval nädalas ei vihu. Kuu aega olin eemal ning nüüd 1-2 korda nädalas ikka vehin natuke. Motivatsiooni tegelikult on. Aga mis seal ikka. Kell on palju, tööd enam teha ei jõua, seega lähen kobin hoopis magama ära. Homme jälle päev.

Sunday, November 19, 2017

Käib töö ja lõbu käsikäes

On küll alles nädal möödas sellest, mil Air Canada mu Mexico Cityst Edmontoni tagasi lennutas, kuid emotsioonid on juba pikkade unetundide tõttu mälusoppidesse saadetud. Niisiis päris emotsioonide põhjal siin lahmima ei hakka, aga püüan meelde tuletada, mis ja kus tehtud sai.

Esmaspäeval tööle ei läinud, vaid viisin hoopis Marko tööle ning läksin Walmarti patarei jahile. Kellale oli uut patareid vaja, aga eneselegi üllatuseks ei avanud ma ei Google'it ega Youtube'i juhendite otsimiseks, vaid jäin lootma Walmarti töötajate heatahtlikkusele. Tegu polnud siiski vist hommikuinimestega, sest tol hommikul ma poes kelleltki abi ei saanud. Niisiis võtsin sõbra Youtube'i lahti, mille järel läksin ostsin kõige lihtsama noa, seejärel suundusin poe vetsu (läheb juba kahtlaseks?) ja kookisin kellalt taguse maha. Vana patarei käes, sain lõpuks õige suurusega uue asemele osta. Kuna kaas niisama peale tagasi minna ei tahtnud, siis toppisin jupid taskusse ning kodus kasutasin vana head rätikut ja liitrist klaasist õlipudelit ning surusin kaane tagasi peale. Nõnda ei jäänudki mul palju aega koristamiseks või niisama passimiseks, vaid kiirelt pesust läbi, viimased asjad kotti, pannkoogid pool-vägisi kurku ja juba tuli sõnum, et takso ootab all. 

Kimasime rahulikult lennujaama ning 45 minutit hiljem istusin juba oma värava juures maha, et paar tundi õppematerjalide saatel mööda saata ning lõpuks ometi lennuki peale suunduda. Marko ei suutnud eelmisel päeval ära imestada, et ehkki ma alustasin pakkimisega varakult ning kõik oli ju ometi olemas ja planeeritud, siis sellegi poolest võttis pakkimine ja sättimine mul terve päeva. Lisaks veel nood toimetused lennueelsel hommikul ning osa materjalist ja videotest vaatasin esmakordselt alles lennujaamas. Ah et mis videotest ja õppematerjalidest ma räägin? Või kuhu ja miks ma üldse läksin? Kuu aega tagasi uuris ülemus mu käest, mis ma Mexico Citysse minekust arvan. Mis seal ikka arvata - lähme ja teeme ära?!? Nimelt on mu töökaaslased ja ülemused rohkem tööinimesed kui reisisellid. Lisaks on neil Mexico Cityst natuke aegunud arvamus - küll hirmutati mind pisisulidest narkokartellide ja inimröövijateni. Väike Googeldamine annab natuke uuemat infot ning lisaks asus mu hotell linna ühes parimas piirkonnas. Seega meie kohalikud kanadalased minna ei tahtnud, aga noor välismaalasest neiu peaks ilusti hakkama saama, harjunud ju selliste situatsioonidega. Tegu polnud siiski puhkusereisiga, vaid saadeti mind töölähetusele - Mehhiko ja Ladina-Ameerika ühele suurimale plastimessile PlastImagen meie plastikeevitusmasinat presenteerima. Kuu ajaga transformeerusin insenerist müügiinimeseks.

Tagasi lennujaama minnes, siis lõpuks saabus ka minu kord lennukile astuda ja väikse peatusega Vancouveris Mehhiko poole teele asuda. Esimese päeva emotsioonid on pigem negatiivsed - juba Edmontoni lennujaamas hakkas pea valutama, mis Vancouveris aina süvenes ning Mexico Citysse jõudes neelasin oma kolmanda tableti, mis samuti olemist ei kergendanud. Ei aidanud kaasa ka see, et lend Vancouverist Mexico Citysse venis nagu tatt, ajakirja lugeda ei saanud, sest pea valutas ja lisaks hakkas natuke paha. Puudusid ka ekraanid, mille taga oleks aeg kindlasti palju kiiremini möödunud. Teiste soovitusel olin rahavahetuse Mehhiko lennujaama jätnud ning sealseks üllatuseks oli dollari müügihind väiksem kui ostuhind. Mis seal ikka, vahetasin oma raha ära ja hakkasin Uberiga mässama. Mässama seetõttu, et Uberi äpp puikles igati vastu - küll nõudis kinnituskoodi, seejärel oli mu telefoninumbri süsteemis jälle Eesti numbri peale muutnud ja nii ma seal siis konutasin kuskil lennujaama putkade vahel. Õnn mind täielikult ei jätnud, seega sain oma andmed Uberi äpis korda ning lõpuks tuli ka inglise keelt mitterääkiv Arnulfo ja toimetas mind mööda Mexico City auklikke ja hirmuäratavaid teid, mööda slummidest ja elutsevatest lagunevatest majadest minu uude koju järgnevaks nädalaks. Liiklus oli hirmuäratav ning lisaks peavalule hakkas seest ka natuke keerama. Lõpuks jõudsime sihtpunkti, viietärnihotellile kombeks tuldi ja tehti mulle autouks lahti, kust ma siis oma dressides, tossudes ja suurte kõrvaklappidega getolikul kombel välja astusin. Päris kohmetu tunne oli. Viisakalt tutvustati end, haarati mu pagas ja suunati registratsiooni. Viskasin oma krediitkaarti letti, haarasin pagasi ja põgenesin tuppa. Kiire pesu, väike tablett keele alla (see oli siis too kolmas valuvaigisti peavaluga võitlemise vastu) ning teki alla.


Arvestades pikka päeva oleks eeldanud, et magan nagu nott, aga hoopis magasin nagu linnuke. Küll hakkas külm ja küll oli sada muud häda. 6 tundi sain und ja siis passisin üleval. Tegin väikse videokõne Markoga, kes valge inimese kombel tol nädalal taksoga tööl käis, ja hakkasin oma pluuse triikima. Vahetasin mõned sõnumid ning suundusin üle pika aja sööma. Eelmisel päeval oli lõuna jäänud poolikuks, sest isu polnud suur, ja õhtusöök jäi vahele, sest isu lihtsalt ei olnud. Selle tulemusena oli magu kokku kuivanud ja palju süüa ei jõudnudki. Tutvusin meie koostööpartneritega ning mõni tund hiljem suundusime messile ettevalmistusi tegema. Taksosõit ajas jälle pulsi kõrgeks ja südame pahaks.

Läbi häda ja viletsuse saime oma putkad püsti, multimeedia tööle ning pärast paaritunnist maas keevitamist sain kah omale laua. Minu töö koosnes põhiliselt päev otsa plastikeevituse demonstreerimisestning selle kõrvale masina tutvustamisest ja klientide juhendamisest. Aeg läks kiirelt, juba esimese päeva õhtuks hakkas hääl kaduma, pauside jaoks polnud aega, seega lõunad jäid vahele, ja inimesi oli murdu. Vaikselt tutvusin ka oma putkakaaslastega ning esimese päeva lõpuks olid kõik omad inimesed.




Kui kella üheksa paiku õhtul messilt minema saime, siis panid osad otse restorani ning mõnel päeval oli mul võimalus hotellist läbi kalpsata ja heal juhul riideidki vahetada. Seejärel suundus teinegi pool seltskonnast restorani, kus saadeti õhtu mööda kohaliku toidu, mõistust vaigistava joogi ja irooniliste naljade saatel. Muideks, kui hommikul uurisin, et mis snäkke-jooke meil messil on, siis minule kui rohelisele tuli üllatuseks, et poolest päevast hakatakse (koos klientidega) juba õlut libistama ning oma korda ootas külmikus ka pea kaheliitrine tekiila pudel.

Teise päeva hommik jäi mu ainukeseks vaatamisväärsustega tutvumise päevaks. Läksime kaesime väikse seltskonnaga lähedal asuva Chapultepec lossi üle, mida tänapäeval kasutatakse Mehhiko ajaloomuuseumina. Kuna alles tähistati seal pikalt surnute püha, siis selleteemalisi väljapanekuid me põhiliselt nägimegi. See oli ka ainuke päev, mil oma valgele nahale natuke päikest ja kuuma sain. Korraliku turistina lasin mina lühikestes pükstes ja t-särgis ringi, kui kohalikud kandsid minu silmis sügisjakke ning mõni lausa suleveste.













Edasi läks päev nagu ikka - töö-töö-töö ja õhtul söök-jook-pullitegemine. Ehkki vaatamisväärsustega tutvuda ei jõudnud, siis ööelu sai küll parajalt nähtud. Küll käisime kohalikes populaarsetes restodes, karaokebaaris (kus minult muidugi dokumenti küsiti) ja kui seal ära väsisime, võtsime hommikut vastu hotelli baaris. Unetunnid vähenesid hoobilt 6 pealt nelja peale, seejärel paari tunni peale kuni viimasel ööl sain vist poolteist tundi silmi kinni hoida kui kell jälle helises. Tegelikkuses polnud asi nii hull - oleks saanud magada küll, aga mingil veidral põhjusel leidis mu keha igasugu põhjuseid ja vabandusi, et mind aina üles ajada. Seega ajaliselt oli mul aega kauem magada, aga mõistus oli täiesti ärkvel. Tööd see õnneks ei seganud, aga õhtuti andis tunda küll.

Soumaya muuseum

Mina olin meie kamba tore kainekas (mis siiski mu musta huumorit kahjuks või õnneks vaka all ei hoia), kui teised samal ajal kõike lahjemat ja kangemat kõrist alla ajasid. Selle tulemusena sai lauldud (või ka karjutud) paar head laulu, hüpatud kohaliku mendi motikale ning sellega pilte ja videosid tehtud, kui ka niisama lolli mängitud. Seltskond oli meil kirev - eestlane Kanadast, kaks venezuelalast USAst, paarike Venezuelast, kaks kohalikku mehhiklast ning kolm sakslast, kellest üks elab juba viimased 15 aastat Hiinas. Sinna hulka veel mõni kohalik klient. Sealne öine elu on ikka midagi muud - tantsuliigutused on hoopis teised kui see, millega meie eestlased harjunud oleme. Meeleolu on ehk midagi sellist nagu meil Jaanipäeviti pärast paari pudelit viina. Sisuliseks rohkem minema ei hakka, vaid jätan asjaosalistele siinkohal piisavalt privaatsust.

Liiklusest nii palju, et suunatuli on nõrkadele, pigem kas viipa käega ja näita, et oled tulemas, või suru lihtsalt vahele. Pikivahest pole nad midagi kuulnud ning igaüks sõidab sellise kiirusega nagu tahab. Purjus peaga võib ka sõita, lihtsalt pane sajalised armatuurile valmis, juhuks kui politsei peaks kinni pidama. Tegi ka meie juht pulli ja viimasel õhtul sõitis veidi purjakil peaga nagu hullumeelne restorani poole. Üllataval kombel jäin ellu. Ehkki mina olin kaine, siis keeldusin ma sellises liikluses autorooli istumast. Muideks paremates piirkondades kohtad politseid pea iga nuka peal. Midagi, millega ma harjunud pole. Tagantjärele muidugi omaette kogemus kogu see liiklus ja autosõit ja kohalikud kombed ja melu ja elu. Vahelduseks väga mõnus elamus ja keskkonnavahetus.

Töö osas tuleb tulemusi nüüd natuke oodata, aga endale jäi hea tunne sisse. Kohapeal sain oma masina maha müüdud ning positiivset tagasisidet tuli palju. Väidetavalt räägiti minust messi iga nurga peal ning lisaks öeldi, et ma olin ilmselt ainuke, kes terved neli pikka päeva reaalselt ka tööd tegi. Pidin ma ju füüsiliselt keevitama, kui teiste tööks oli peamiselt vaid rääkimine. Vahepeal saatis ka ülemus sõnumeid, uurides, kuidas läheb, ning teada andes, et tegu on ilmselt ühe raskema messiga, sest tavaliselt saadavad nad mitu inimest, aga sel korral läksin mina üksi. See on vist hea märk? Minu esimene mess ja kohe täie tambiga.

Koju tagasi jõudes magasin paar päeva lihtsalt maha ning nüüdseks olen tööl omadega järjele jõudnud, aga mõistus annab kehale järjest signaale, et aeg on talveks kookonisse pugeda ja alles kevadel välja tulla. Kõiksugused vitamiinid minu puhul vist ei tööta, sest ka kohvi ei anna energiat.

Sunday, October 22, 2017

Tuesday, October 17, 2017

Coldplay

Seda aega ma täpselt ei mäletagi, mil Coldplay'd kuulama hakkasin. Meeles on üks seik sellest, kui ma umbes 10-11 olin ja Kose Lastekooriga Soomes muusikali etendamas käisime (meie rolliks oli siiski laulukoor). Sealt on meelde jäänud lugu The Scientist. Mälusopis edasi sobrades tuleb meelde aeg, kus kitarri õppisin, ning tol ajal üürgasin ilusti ja kõvasti lugu Yellow kaasa laulda. Päris õudne, et sellest on oma kümme aastat möödas.

Veidi rohkem kui aasta tagasi tuli välja teadaanne, et Coldplay tuleb 2017 sügisel Edmontoni. Meel läks kurvaks, sest olen nende kontserdile tahtnud juba ammusest ajast minna, aga meie viisa aegus 2016. aasta augustis. Sellele eelnevalt küll lootsin, et ehk saab enne uue viisa kätte, aga selle lootusega ei saanud ju hakata pileteid ostma. Igal juhul viisa meil aegus ning augusti veetsime hoopiski USAs ning pool septembrit USAs ja Kanadas ning ülejäänud poole ja järgnevad kuud juba Eestis. Kui aga kevade lõpus teada saime, et saame Kanadasse tagasi tulla, siis lõin Markole kaks valikut letti - kas kinkigu mulle sünnipäevaks Coldplay piletid või kuldkõrvarõngad. Teine valik oleks ilmselgelt odavam ja lihtsam olnud, aga ega seda polnud raske arvata, mida ma kõige rohkem tol hetkel ihkasin. Teadaolevalt müüakse kõik suurte artistide piletid juba varakult välja ning selle aja peale oli piletide müükipaiskamisest juba enam kui pool aastat möödas.

Tasapisi saabus mu sünnipäev ning Marko tõi järjest kolm kinki lagedale. Saatuse tahtel oli Coldplay just tol ajal välja kuulutanud veel teisegi esinemiskuupäeva Edmontonis ning Marko sai meile piletid! Paremat ajastust poleks küll olla saanud!


 
Nõnda me siis käisime septembri lõpus Coldplay kontserdil ning ütlen ausalt, et see on üks parimaid kontserdielamusi, mida ma kogenud olen! Nautisin kontserti täie hingega ning vaatamata sellele, et tavaliselt hakkan juba poole kaheksa paiku haigutama, siis tol kontserdil polnud väsimusest haisugi. Veel pärast kontserdi lõppugi oli ekstaas nii suur, et Uberit tellides sisestasin lausa vale aadressi, mis tuli välja alles siis, kui kodu asemel töökoha lähedale jõudma hakkasime. Nimelt sisestasin Avenue asemel Street'i, haha. Meil on kõik tänavad nummerdatud, ehkki siin-seal võib ka tänavanimetusi näha. Idast läände jooksevad Avenues ehk avenüüd ja lõunast põhja Streets ehk tänavad. Ja ka järgmisel päeval oli täitsa zen olla, sest liiga hilja saime magama ning öösel magasin möllavate naabrite tõttu halvasti, aga sellest olenemata on hing õnnelik ja süda rõõmus.


 

Monday, October 2, 2017

Sündmusterägastik

Kui eile kurtsin oma seljavalu, siis tänaseks tundub see juba täitsa tühine mure.

Hommikul kuulsin esimese asjana raadios, et laupäeva õhtul toimus meil kodust mitte nii väga kaugel terrorirünnak. Tundub, et tegu oli siiski üksiküritajaga ning õnneks keegi surma ei saanud. Lugu ise kõlas küll päris õudselt - väidetav terrorist sõitis laenutatud U-Haul mikrobussiga politseinikule otsa, kes lendas suure kaarega eemale maha. Seejärel hüppas terrorist bussist välja ja kukkus politseinikku pussitama. Politseinik hoidis ühe käega relva kinni ja teise käega püüdis nuga endast eemale suunata. Ühel hetkel pani terrorist jooksu ning politseinik hüppas veel püstigi ja jooksis natuke järgi. Muide, see politseinik oli tegelikult juba erus ning läks lihtsalt vabatahtlikuks meie Edmonton Eskimos'e mängule (Kanada jalgpall). Õnneks suuremaid vigastusi mees ei saanud ning on praeguseks juba kodus pere juures. Väidetav terrorist saadi samuti kätte.

Seejärel kuulsin, mis Las Vegases juhtus..

Ning õhtul lisandus veel juurde uudis, et Tom Petty läks ka teise ilma..

No ja siis võeti tööl vastu otsus, et ma lähen novembri alguses neljaks-viieks päevaks Mexico Citysse messile meie plastikeevitusmasinat esindama. Iseenesest tore uudis, aga kõik hakkasid järjest igasuguste hirmujuttudega pommitama, et seal on kõrge kuritegevus, kogu narkots liigub läbi Mehhiko, palju varguseid ja inimrööve.. Kerge Googeldamine annab vasteid, et pole seal nii ohtlik midagi. New Yorkis, Houstonis ja Los Angeleses olla hullem. Eks alati tuleb ise ka jälgida, kus liigud, millal liigud ja kellega liigud.

Mõned faktid Vikipeediast:
  • Mexico City on Mehhiko pealinn.
  • Linna kõrgus merepinnast: 2250 m
  • Pindala: 1485 km²
  • Elanike arv: 9 miljonit (koos äärealadega kasvab see number 20.4 miljoni peale).
  • Põhiliseks keeles on hispaania keel.
  • Linn loodi aastal 1325, olles mõlema Ameerika mandri peale kõige vanem linn.

Pildiotsingu mexico city wiki tulemusPilt: Lonely Planet 

Niisiis - Mexico City - here I come!